Püha Jüri legend on väga vana lugu, mida võib leida erivariantidena paljudest kultuuridest. Selles peituvad võimsad arhetüübid, mille sümboolika on siiani tähendusrikas.

Julge rüütel võtab ette kangelasliku teo neitsi mässava lohe küüsist päästa.

See lugu on kui teejuht tähendusrikka elu elamiseks. Et olla kangelane, peab ülesanne olema ohtlik, rüütlile on see lausa eluohtlik. Kui me ise võtame midagi uut ette, mis on piisavalt väljakutsuv, viime me ennast oma harjumuspärasest mugavusest teadmatusse, kus ei ole enam kontrolli toimuva üle ja meid ootavad ees mitmed takistused. Ellujäämisinstikt näeb ainult kaost enda ümber. Draakon on tihti toodud kaose sümboliks. Kui jääd koopasse, hävitab sind draakon. Kukud sügavamale ja sügavamale oma korduvate mõtete keerisesse.

Kuid rüütel ei kaldu oma teelt kõrvale ja taltsutab lohe. Kindel siht on kui pistoda tema käes. Ennast hävitav elustiil on taltsutatav. Koorem, mis nagu lohe mürgine hingeõht kuklasse hingab, on maha jäetud.

Pimedast koopas tuleb välja neitsi. Ta on kui meie uuestisündinud puhas olek. Uus algus. Neitsi kui naine esindab loomingulist jõudu, mis uut elu maailma sünnitab. Oma vahetus siiras olekus suudame me lõpututest võimalustest uut loodut ilmale tuua.